Ehitussektori tööohutuskultuuri kujundavad suured elamuarendajad

15. jaanuar, 8. aprill, 4. juuni, 24. juuli, 6. august, 9. september, 29. oktoober ja 23. detsember 2023. Need olid eelmisel aastal 8 päeva, mil Eestis ei juhtunud ühtegi tööõnnetust. Iga päev juhtub Eesti töökohtadel keskmiselt 8 õnnetust. Need on õnnetused, mida tööandjad registreerivad.

Tööinspektsioon kontrollis möödunud aastal 839 ehitusettevõtte töökeskkonda, millest ainult 9% olid puudusteta. Probleemiks peamiselt isikukaitsevahendite mittekasutamine ja liikumisteede korrashoid. Kontrollide käigus näevad tööinspektorid tihti, et tööandja on vajalikud vahendid ja varustuse töötajatele andnud, kuid neid ei kasutata. Põhjenduseks tuuakse isikukaitsevahendite ebamugavus.

Pidev selgitustöö ja mõtteviisi muutmine

Kunagi võis ka mõnel kohalikul autol näha kleepsu „selles autos turvavööd ei kanta / surrakse nagu mees“. Meil kirjutas üks alltöövõtja turvarakmetele „F*** crazy Bonava“. Eks ehitusmehed tihti niimoodi tärnidega räägivadki, siiski oli selline sõnum kurb sissevaade tööturvalisuse teemasse.

Nii, nagu auto turvavarustuse kasutamise olulisusest on tehtud pikaaegselt teavitust, tegeleme ka kinnisvaraarendajana sarnase selgitustööga tööohutusest. Turvavarustuse ainuke eesmärk on, et kõik töötajad õhtul ühes tükis koju tagasi jõuaksid ning isegi kergem vigastus ehitusplatsil ei tohiks olla mingi normaalsus. Kuid see mõtteviis on visa juurduma, nagu ka kunagi suhtumine turvavöödesse. Vaadake linnas ehitusplatsidel ringi, mitut ilma kiivrita töömeest te päeva jooksul näete. Mõnikord tahaks isegi küsida, mitut kiivriga töömeest?

Võin omast kogemusest kinnitada, et erinevate ehitusplatside vahel liikuvad töömehed teavad hästi, kus neilt nõutakse turvavarustust ja kus mitte. Ja kui nad satuvad meie või mõne teise vastutustundlikuma ettevõtte platsile, siis võibki tekkida trotsiv reaktsioon. F*** Bonava, kui ma teises kohas võin ringi käia ujumispükstes ja plätudega. Ühine kultuur ja arusaamised selles osas oleks tore, aga Eestis on veel pikk tee minna.

Trahvid, kontroll ja mõõdikud ei toimi

Aga mida siis teha annab? Tööohutuskultuuri arendamisel näeb erinevaid arusaamisi ja suhtumisi ning kogemused on seni olnud järgmised:

• trahv tekitab trotsi ja peamiselt impulssi mitte vahele jääda;
• kontrolli suurendamine ka väga ei aita, sest üks töömees jõuab rohkem turvavarustust seljast võtta, kui kümme objektijuhti teda selle eest noomida;
• ka töötavad eesmärgile vastu survestavad mõõdikud („X päeva ilma õnnetuseta“). Võib tekkida olukord, kus mõõdik muutub eesmärgiks omaette. Ärme raportit tee, sest meie eesmärk saab muidu rikutud. Tööinspektsiooni statistika näitab, et suured ettevõtted teatavad sisuliselt pea kõigist tööõnnetustest, kuid väiksemates ettevõtetes registreeritakse sagedamini just raskeid tööõnnetusi, sest neid ei ole võimalik varjata. Seetõttu ei pruugi kõrge tööõnnetuste arv ettevõttes olla üldse halb märk, vaid tegelikult näidata hoopis eeskujulikku ja töötajatest hoolivat organisatsiooni.

Kokkuvõttes töötab ikkagi ainult selgitustöö, kaasamine ja näitlikustamine ning suured arendajad peavad siin tellijana eeskuju näitama. Meie peamine tööriist on vestlus ja seda kuni tippjuhtkonnani välja. Hästi on töötanud ka näitlikud õppetunnid, mis juhtub siis, kui turvavarustust ei kanta. Nii mõnigi melon on oma elu jätnud töömehe kiivrita pea rolli etendades. Aga peamine on siiski üks-ühele, näost-näkku selgitamine, et kui sa endast ei hooli, siis hooli vähemalt oma lähedastest.

20 aastat tagasi oli tollase Maanteeameti kampaania hüüdlause „Kas turvavöö on mugav? Jah, sest elada on mugav!“ Täna rooli istudes on esimese asjana turvavöö kinnitamine automaatselt käe sees ja ütleks isegi, et ebamugav on autos istuda ilma turvavööta. See sama tunne peaks valdama ka ehitusplatsil töötades.